Tema rattad olid juba 43 aastat ja kaks maailmasõda pöörlenud, kui seda viktoriaanlikku auruaurut Norfolki lähedal pommitati. JOHN LIDDIARD soovitab külastada. Illustreerinud MAX ELLIS
Eelmise aasta Norfolki reisil (sukelduja, oktoober 2001) olin huvitavate vrakkide valikuga hellitatud. Sügavused olid nii madalad, et suutsin visandada iga vraki, mille sukeldusin, kuid millise peaksin selle kuu jaoks eraldi esile tõstma Vrakituur?
Lõpuks taandus see ühele kahest: HMS Kohtumõistja, Teise maailmasõja aegse Briti U-klassi allveelaev ja 1897. aastakäigu aerulaev Kylemore.
Vrakireisid on juba kujutanud mitmeid allveelaevu, kuid seni mitte kunagi mõla-aurikut. Nii see siin on, selle kuu ringreis on üks, mida Saksa lennuk pommitas ja uppus Norfolki põhjarannikul 21. augustil 1940.
Minu sukeldumine algas tüürpoordist (1), otse laeva keskosas ees ja ühe katla vaateulatuses (2), mida Dave King oli lasuga sihtinud. Vraki üldine tase on vähem kui poole meetri kõrgusel 23 meetri kõrgusest merepõhjast. Seda silmas pidades näitab katla alumise kolmandiku mattunud prahi ja muda tase, mil määral on kere merepõhja vajunud.
Jäädes paremale küljele, labaratta siseraam (3) on püsti, kuid mõlade välimine raam ja skelett on välja koorunud, nüüd nurga all, mis ei ole merepõhjaga päris tasasel tasemel, vaid sellest vaid paar kraadi kõrgemal. Tavaline turtsumisparv seguneb prahi vahel sisse ja välja.
Just ratta sees on konstruktsioon, mis näeb välja veidi nagu vints ja jookseb pikisuunas koos paadiga (4) on labapidur. Seda kasutatakse veovõlli lukustamiseks ja seega labade vabakäigu vältimiseks.
Kaugemal taga, suurem osa tagaosast Kylemore on vaid metallribidest võre, mis toetas avatud puidust tekki. Varem mööda tekikülge jooksnud reelingutest on veel mõned jäljed (5).
Laeva ahtril laius paar suurt kõverat paaditõstukit. Tüürpoordi nool (6) on oma aluselt murdunud ja lebab nüüd merepõhjast toetatult. Sadama tiib (7) on terve ja üle teki nurga all.
Veel üks, veidi väiksem, paar paaditõstureid lebab kaugemal pakiküljel (8), jällegi juhuse tahtel üks püsti ja üks katki lamav teki jäänustel. Ma ei leidnud tüürpoordilt ühtegi jälge vastavatest nooltest.
Otse torni ees lebab üle merepõhja kukkunud püssiplatvorm (9). Vrakist puhtana paneb mind mõtlema, kuidas see oma algsest asukohast laeva keskjoone kohal sinna sattus.
Kas see kukkus puidust ülemisele tekile, mis seejärel kokku kukkus ja koos sellega vrakist välja kukkus? Kas selle võis ankur lahti tõmmata? Või oli see ehk tormis puhtaks pestud?
Platvormi ülaosas on püssikinnituse pöördlaud ja võllid alles, kuid õhutõrjekuulipildujad on kadunud. Ma ei mõelnud tol ajal tähelepanelikult vaadata, kuid äärikuga terasplaat, mis lebas platvormi ülaosast eemal, võis olla relvakilp.
Kere mõlemal küljel ulatus labarataste ette ja taha tekiplatvorm. Tüürpoordis läks see tekipiirkond prahi vahele. Pööramisel küljel kaunistavad seda väike ja korralik ruuduline plaatide muster ja tualett-pottide jäänused.
Püssiplatvormi aluse juures on variseva platvormi poolt alla painutatud osa (10). See tualettruumi kabiin pidi olema kahekordistunud ajakiri, sest kuulipilduja laskemoona kast istub healoomuliselt kaldus plaatidel, puit on mädanenud, et jätta kuulide kobar, mis on tihedalt kokku pakitud ja kummalised lahtised kuulid mööda põrandat laiali.
Pööratava labaratta raamistik on praktiliselt puutumata. Puidust labad on ära mädanenud, aga kõik muu on paigas ja kaetud suleliste anemoonidega (11).
Mõlarattad on üle laeva ühendatud veovõlli abil, mis laeva keskel muutub põikisuunalise aurumasina väntvõlliks (12). Kolbide jäänused on paigutatud horisontaalselt tekile, mis on suunatud väntvõlli taha – mis toob mind inseneriküsimuse juurde.
Oli Kylemore’s mootor horisontaalselt, kolvid on nüüd enam-vähem oma algses kohas? Või oleks see algselt olnud püsti, kolvid langenud tagasi praegusesse horisontaalasendisse?
. Kylemore’s oli kindlasti ebatavaline disain. Ülesanded ja foto näitavad, et roolikamber asus mootori kohal ja lehter selle ees katla esiosas.
Vahetult labaratta ees on veel tualettruumide jäänused nende kenasti ruudulisel põrandal (13) ja paar sildumispollarit, mis näitab, et see pidi olema üsna tugev osa laeva konstruktsioonist.
Katlast mööda edasi, vints on püstises asendis laeva keskjoonel (14). Vahetult selle ees on kaks rida poste, mis kunagi toetasid puidust ülemist tekki, kuid nüüdseks on need juba ammu kulunud ja mädanenud.
Naastes vraki vasaku poole, üksainus nool (15) ripub teki kohal, kaaslasest vähe märke.
Sarnaselt kuulipilduja platvormiga ahtrisse on ka eesmine kahuriplatvorm (16) langenud. Siinne struktuur on palju tugevam ja risttugedega, et toetada sellega kaasas olnud 3-tollise õhutõrjerelva raskust ja tagasilööki. Nagu kuulipilduja platvormi puhul, on ka pöördlaud ja rõngad terved, kuid relv ise on puudu. Võib-olla päästeti see varsti pärast uppumist, et seda puhastada ja teisel laeval uuesti kasutada.
Vööris (17), pole kummastki ankrust jälgegi, kuigi ankur-vints on paigas ja ketid venivad haardetorudeni. Raske on öelda, kui kõrge vibu varem oli.
Vasakpoolne külg on suhteliselt puhas, näib, nagu ei ulatuks see ankru-vintsiga tekist palju kõrgemale. Parempoolne külg viitab sellele, et see võis olla ehitatud pisut kõrgemale, terasplaadiga, mis oli painutatud välja ja üle, tagasi merepõhja poole.
Nüüd suundume tagasi tüürpoordi poole, veel üks väike nool (18) vastab üksildasele vasakupoolsele nooletornile, jällegi ilma partneri märgita. See sunnib mind mõtlema, kas need pole ehk kunagi olnud paadiriistad. Kas neid oleks võinud kasutada kerge lasti vedamiseks või isegi lihtsalt reisija pardale tõmbamiseks?
LÕPUPÜHKIMINE
Mõlema maailmasõja miinijahtimise veteran, 319-tonnine aerulaev Kylemore ehitas 1897. aastal Port Glasgow's Russell & Co ja töötas Clyde'il reisiaurikuna. Tema omanik oli siis kapten Alex Williamson, kirjutab Kendall Mcdonald.
60 m pikkusel aurikul olid kaks labad, mis suurendasid selle laiuse 7 meetrini ja andsid tema tippkiiruseks 18 sõlme, kuid kaptenid ei kontrollinud seda kiirust kunagi ja see jäi tema logisse hinnanguliselt.
Oma pika tööea alguses müüdi Kylemore Glasgow & South-West Railway Companyle, mis nimetati ümber. Vulcan ja sellest sai parvlaev, mis sõitis Fairlie ja Millporti vahel. Järjekordne omanike vahetus leidis ta uuesti nimeks, seekord nimeks Britannia.
Esimese maailmasõja alguses võttis ta üle merevägi, varustati kuuepaelalise relvaga ja seda kasutati miinijahtijana kuni veebruarini 1920. Tsiviilellu naastes müüdi ta kapten John Williamsonile, originaali pojale. omanik, kes ta ümber nimetas Kylemore. Ta oli parvlaev Glasgow'st Bute'i saarel Rothesaysse kuni 1935. aastani, mil ta tõi LMS-raudtee.
Merevägi astus Teise maailmasõja alguses uuesti sisse ja võttis Kylemore tagasi. Seekord pani see talle 12-naelise püssi ja paigaldas ahtrisse AA kuulipildujad. Temast sai Netlayer J101 Harwichis asuva 12. miinitõrjeflotilliga.
Üksildane Saksa pommitaja Heinekel 111K üllatas Kylemore ajal, mil ta 21. augustil 1940 pani Washi suudmesse allveelaevadevastaseid võrke. Suurbritannia lahing oli täies hoos ja sakslane võis olla Briti hävitajate poolt lõhutud pommitajate rühmast lahkuja. See, mis Heinkeli pommikoormast järele jäi, oli aga täiesti piisav, et uputada Kylemore.
SAADAMINE: Suunduge Cambridge'i või King's Lynni, seejärel Fakenhami poole ja järgige maanteed B1105 Wells-next-the-Sea poole. Tšarterlaev Mayflower kaid sadama peaseinal. Jaoks Desert Moon, järgige maanteed A149 Wellsist Blakeney suunas. Kaks miili enne Blakeneyt pöörake Morstoni juures Morstoni jahisadama viida juurest vasakule. Jälgige tigedaid kiirusetõkkeid. Hange käib esimesest vanade puidust muulide reast.
SUKKELDAMINE JA ÕHK: Norfolk Dive Charters, kipper James Holt, paat Mayflower. Sukelduge Norfolk, kipper John Martin, paat Desert Moon. Mayflower on pardakompressor ja nitroksi segamine. Mõlemal kipril on kaldal kompressorid.
MAJUTUS: Norfolk Dive Charters ja Dive Norfolk pakuvad B&B või tšekki Külastage Norfolki.
Mõõnad: Lõdv vesi on sukeldumiseks hädavajalik ja see tekib kolm tundi pärast Blakeney veekogu.
KÄIVITAMINE: Libisemine või rannal vettelaskmine suurvee lähedal Cromeris, Blakeneys, Morstonis ja Wellsis. Pärast sukeldumist peate ülejäänud tõusulaine väljas olema.
KUIDAS SEDA LEIDA: Ligikaudsed koordinaadid on 53 08.3N 1 14.8E (kraadid, minutid ja kümnendkohad).
KVALIFIKATSIOONID: Vaid 23 meetri kõrgusel on see vrakk peaaegu kõigile.
LISAINFORMATSIOON: Admiraliteedikaart 108, Lähenemised pesule. Ordnance Survey Landrangeri kaart 132, Loode-Norfolk, Kings Lynn ja Fakenham. Norfolki laevavrakid, autor Stephen Holt.
Plussid: Ilus näide auruaurutist, sügavusel, kus peaaegu kõik saavad seda nautida.
CONS: Sadamad on mõõnad. Nähtavus võib olla ettearvamatu.
Aitäh James Holtile, Stephen Holtile, John Martinile ja Dave Kingile.
Ilmus Diveris, juulis 2002
