USA bioloog Lori Schweikert vaatas Florida Keysis pรผรผtud sigu, kui mรคrkas, et kuigi see oli surnud, oli selle nahk sama vรคrvi ja mustriga nagu paadi tekil, millel see lamas.
Sigakala (Lachnolaimus maximus) on Lรครคne-Atlandi ookeani ja Kariibi mere riffisukeldujatele tuttavad meriraasu liigid ja kuigi nende vรตime end vรคrve muutes varjata oli teada, pani see ka pรคrast surma jรคtkamine Schweikerti mรตtlema, kas kalade nahk vรตib valgust iseseisvalt tuvastada. nende silmadest ja ajust.
Ta uuris "nahanรคgemise" ideed Duke'i รผlikoolis ja Florida rahvusvahelises รผlikoolis jรคreldoktorandina ning koos kaasbioloogi Sรถnke Johnseniga avaldas 2018. รตppima Nรคidates, et vitsad kannavad nende nahas aktiveeritud valgustundliku valgu opsiini geeni โ opsiini geeni, mis erineb nende silmades leiduvatest.
Nรผรผd on teadlaste hรผpotees, et valgustundlik nahk aitab sigadel ja teistel loomadel (nt kaheksajalad) oma รผmbrust haarata, รผletatud uute avastustega, mis viitavad รผllatavamale vรตimalusele โ et kalad kasutavad seda enda vaatamiseks, et tagada nende kamuflaaลพ sobivus. nende รผmbruse jaoks.
Nagu Schweikert รผtleb: "Kui sul poleks peeglit ja sa ei saaks oma kaela painutada, siis kuidas sa tead, kas oled korralikult riides?"
Tundmatu rakutรผรผp
Schweikert, praegu abiprofessor Pรตhja-Carolina รผlikool Wilmington, ja Johnsen panid kokku meeskonna, kuhu kuulusid Florida Rahvusvahelise รlikooli Florida Tehnoloogiainstituudi ja รตhujรตudude uurimislabori teadlased, et uurida sigade keha erinevatest osadest pรคrit nahka.
Iga kromatofoor (naharakk) sisaldab punase, kollase vรตi musta pigmendi graanuleid, mis vรตivad raku vรคrvi tumedamaks muutmiseks lehvitada รผle raku vรตi koonduda kokku, nii et rakk muutub lรคbipaistvamaks.
Meeskond avastas, et sigade opsiinid ei toodetud naharakkudes. Selle asemel leidsid nad varem tundmatu rakutรผรผbi, mis oli pakitud opsiinivalguga, mis asub vahetult kromatofooride all.
Nahka tabav valgus pidi enne selle valgustundliku kihini jรตudmist lรคbima pigmendiga tรคidetud kromatofoorid. Sigade nahas olevad opsiini molekulid olid hinnanguliselt kรตige tundlikumad sinise valguse suhtes, mida kromatofoorides olevad pigmendigraanulid olid kรตige paremini ette nรคhtud absorbeerima.
Tundub, et valgustundlikud opsiinid pรผรผavad kinni valguse muutused ja filtreerivad lรคbi รผlaltoodud pigmendiga tรคidetud rakkude, kui pigmendigraanulid kas kokku koonduvad vรตi laialivalguvad.
Nende enda vรคrvimuutuste jรคlgimine
"Loomad vรตivad sรตna otseses mรตttes vรตtta a foto oma nahast seestpoolt,โ รผtleb Johnsen. "Mรตnes mรตttes suudavad nad loomale รถelda, milline tema nahk vรคlja nรคeb, kuna ta ei saa tegelikult kummarduda, et vaadata."
Silmad tuvastavad valgust, kuid loovad ka pilte. "Meil pole รผhtegi tรตendit, mis viitaks sellele, et see nende nahas juhtub," รผtleb Schweikert, kuid usub, et seakala "nรคib, et nad jรคlgivad oma vรคrvimuutust", et vรตimaldada neil oma vรคrvi peenhรครคlestada, et see sobiks sellega, mida nad nรคevad. nende silmadega.
Olendite jaoks, kes muudavad vรคrvi, et rรถรถvloomadest kรตrvale hiilida, jahti pidada, rivaale hoiatada vรตi kaaslasi vรตita, vรตib selline vรตime olla elu vรตi surm.
Meeskond usub, et nende tรถรถ vรตib sillutada teed uutele sensoorse tagasiside tehnikatele selliste seadmete jaoks nagu robotjรคsemed ja isejuhtivad autod, mis peavad oma jรตudlust viimistlema, tuginemata ainult nรคgemisele vรตi kaamera vooludele. Nende รตppima on just avaldatud aastal Nature Communications.
Samuti Divernetis: Kaheksajalad unistavad โ aga kuidas on?
