LEE-ANNE STACKi mällu on igaveseks söövitatud ootamatu kohtumine hirmuäratava hulga hammastega
SUUREST SINISEST tulid hambad. Uskumatult suured, koonilised, valged hambad. See on kõik, mida ma nägin. Siis väikesed osalised kerad suu kohal – silmad vaatavad mulle otse otsa. Kuid need hambad võlusid mind. Tundub, et nad kasvasid plahvatuslikult, kui nende omanik üles ronis avatud vesi veerg otse minu näo poole.
Ohhh! Huvitav, kui palju see haiget teeb?
Rippudes liikumatult 30 m kõrgusel, ootasin, et teised sukeldujad läbiksid Calvini praguna tuntud käigu. Pragu, kuigi mitte korallide ja käsnadega lopsakas, oli huvitav sukeldumine selle poolest, et pani proovile teie ujuvuse kontrolli ja aitas määratleda ruumi (või selle puudumist) teie ümber.
Olin vaadanud alla Kariibi mere sügavustesse, mõeldes, millised kütkestavad olendid mängivad oma elu 60 ja 90 meetri kõrgusel. Tahtsin seda omast käest teada saada.
Mulle tundus, et hammaste komplekt, mis tuli otse minu jaoks, võttis aega. Polnud mõtet kolida – kuhu ma lähen?
Kui mu maski tabamiseni oli jäänud vaid tolli, kaldus kala kergelt nurka ja libises õrnalt mööda mu õlga, üle mu paagi, seejärel tiirutas tagasi, et mu käsivarsi ja käsi vastu pintseldada.
Mul polnud õrna aimugi, mida sellest õdusast väikesest väljapanekust peale hakata. Kas ta tahtis mind välja tõrjuda, et ma oma valve maha jätaksin ja ta saaks mu sõrmedest sushi kalade versiooni järele haarata?
Hoidsin käed kõvasti risti – igaks juhuks.
See oli minu esimene kohtumine koerte snapperiga, kes sai sobiva nime suurte koerte moodi hammaste tõttu. Ja see mees oli väga suur ja hammastega snapper.
Kui ta jätkas minu ümber tiirutamist, oli mul võimalus märgata, et see poiss oli kas sõjas või oli mõne kooliõue kiusamise objekt.
Tal olid mõned haavad ja lahtised haavad, kuid ta pahaendelised hambad nägid välja poleeritud ja ideaalses korras.
KUI MINU SÜDAME LÖÖS elama ja minu regulaator ülekäigust aeglustatuna sirutasin käed välja, hoides samal ajal sõrmi ettevaatlikult koos.
Kala ujus kohe nende sisse ja ümber, hõõrudes end minu peale märg kostüüm. Ta oli suur nägus mees; tugev profiil, armsad kollakas-oliivirohelised küljed ja selg. Põimides end mu jalgadesse ja ümber, meenutas ta mulle vingerdavat kutsikat, kes ei saa piisavalt kiindumust. Ma hakkasin talle särama. Ettevaatlik sära.
Nüüdseks olid teisedki avast läbi tulnud ja jälgisid tegevust eemalt.
Mu sukeldumissõber tuli asju kontrollima, kuid Oliveril (jah, ma olin talle juba nime pannud) oli silmad ainult minu jaoks.
Ta hoidis mulle jätkuvalt seltsi ja tema püsiv kontakti otsimine pani mind tundma end üsna erilisena. Kehtib range sööda keelupoliitika, nii et ma mõtlesin, mis on sellise intiimsuse taseme loonud.
My uimed ja snorkel olid erekollased ja ma mõtlesin, kas ta tundis, et olen sugulane. Võib-olla tundis ta end minu seltskonnas turvaliselt.
Siis jõudis see mulle kohale. Olin eriline – olin väljavalitud. 12 teise sukelduja hulgast eristatuna olin mina inimeste hooldusjaam, täpsemalt see, kellega Oliver otsustas omakasupüüdmatult jagada oma rikkust parasiite ja haiimejaid.
Jah, ta hõõrus end häbematult minu peale, et oma soovimatud kaasreisijad uuele peremehele pihta saada.
Kui oli aeg meie ohutuspeatusesse tõusta, tegi Oliver viimase möödalasu, hakkas minema ja siis pööras ning, ma vannun, heitis mulle veel viimase pilgu, enne kui ta lahkus sama vaikselt kui ta oli tulnud.
Sel õhtul, kui ma oma pedantselt nühkisin märg kostüüm ja iseennast, visualiseerisin taas kord sügavusest üles kerkivaid hambaid ja mõistsin, et see pilt on mulle igaveseks mällu sööbinud.
Ma ei tea, kas mu ellu tuleb veel üks Oliver, aga ma jätkan igaks juhuks sukeldumist ja otsimist!
Foto krediiti:
Norm de Lenheer
Ilmus DIVER juunis 2017
[adrotate banner=”11″]
[adrotate banner=”12″]
[adrotate banner=”13″]
[adrotate banner=”14″]
[adrotate banner=”15″]
[adrotate banner=”16″]
