Põhjamaine noir
KUI ON ÜKS SUKKELMISFILM see on sel aastal kohustuslik nägemine Sukeldumine tundmatusse, Soome dokumentaalfilm koopasukeldumise keha taastumisest, mis peaks ilmuma Ühendkuningriigis juuni keskel.
See põhineb neljal kogenud Soome sukeldujal. Kolm neist sukelduvad Põhja-Norras Plurdaleni koopasse 2014. aasta veebruaris, kui kaks sõpra uppuvad 130 meetri sügavusel süsteemis.
Neil kolmel on õnn põgeneda. Üks on painutatud; teine, kuigi järgnenud looga tihedalt seotud, on selgelt kannatanud märkimisväärse vaimse trauma.
Norra ja Suurbritannia ametlik taastamisoperatsioon katkestati pärast seda, kui võimud pidasid seda liiga ohtlikuks ja süsteem suletakse.
Nii otsustavad märtsis kolm ja veel üks sõber algatada oma salajase taastamispakkumise.
Nad kutsuvad oma ebaseaduslikule sõidule kaasa võttegrupi, kes oli algselt kaasas olnud väga erineva dokumentaalfilmi võtmiseks katsest purustada pikima koopasukeldumise maailmarekord. Pärast surma jäi see projekt ootele.
Nii et meeskond koosneb 14 soomlasest ja 11 norralasest ning nad peavad pingutama, et vältida politsei avastamist keeruliseks sukeldumiseks valmistumisel.
2 km pikkusesse koobassüsteemi on kaks võimalust: Plura sissepääs järve kõrval ja Steinugleflågeti kuiv koobas, kuhu pääseb ainult mootorsaaniga. Vesi on 2–4°C ning süsteemi iseloomustavad kitsad käigud ja teravad kivid.
Meeskond peab toimetama 1100 kg varustust Plura juurde, kuhu sukeldujad kavatsevad siseneda, võimalikult kiiresti ohvrid varustusest välja lõigata ja seitsme tunni jooksul tagasi jõuda.
Surmaga lõppenud sukeldumise videomaterjalide põhjal suutis režissöör paigutada kaamerad pinnale ja koos sukeldujatega ning jälgida nende ülesannet planeerimisetappidest kuni selle lõpetamiseni.
Minu arvates oli 85-minutilises subtiitritega filmis hämmastav see, kui kiiresti me näib peaosalistega tutvumist ja tunnet, et saame nende tegelaskujudest ülevaate.
See pole ka sünge, sest nad võivad ikka nalju teha ja üksteist üles saata, kuid see on tõeline vendade bänd film koopasukeldujate keerulisest psühholoogiast ja vastastikusest sõltuvusest.
Selle võtteviisis on kummitav omadus, mis näib võlgnevat midagi Nordic Noiri põnevusžanrile, kuigi selles pole võltsitud sensatsiooni. Kuid valgustus, lähivõtted, heli ja kõrglahutus aitavad kaasa teosele, mis näib hägustavat piiri fakti ja fiktsiooni vahel.
Režissöör Juan Reina ei olnud sukelduja ja kuigi ta oli teinud palju dokumentaalfilme, on Sukeldumine tundmatusse tema esimene täispikk mängufilm. Teda oli koobastest vaimustuses raamat „Sukeldumine pimeduses”, raamat Budapesti all asuvatest süsteemidest. Selle autorid tutvustasid talle Soome rühma.
Reina on ebatavalise ja ootamatu olukorraga, millesse ta sattus, hakkama saanud sobiva tundlikkusega ning toimetamist tuleb kiita, et see meid nii tõhusalt nende sukeldujate ellu aitas.
"Mõte pingutada, et oma sõpru koju tuua, on kindlasti üllas, kuid see lugu on veelgi keerulisem," ütleb Reina. "Lõppkokkuvõttes esitab see küsimuse: kas see on midagi, mille pärast tasub surra?"
Sõprade jaoks saab sellele küsimusele olla ainult üks vastus. See on üks sukeldumisfilm, mida ei saa kritiseerida autentsuse puudumise pärast.
Steve Weinman
Monami agentuur/Fuglene
Ühendkuningriigi väljalase: juuni keskpaik 2016. 85 min
Ilmus DIVERis 2016. aasta juulis
[adrotate banner=”11″]
[adrotate banner=”12″]
[adrotate banner=”13″]
[adrotate banner=”14″]
[adrotate banner=”15″]
[adrotate banner=”16″]
