KUNI viis aastat tagasi jagasid 80 riigiteenistujat Ühendkuningriigis vraki vastuvõtmise ülesannet.
Kui nende töökohad ühendati üheks – minu omaks –, tundsin, nagu oleks mulle kätte antud pakk, mis äärtest lagunes.
Kuid ainsa vraki vastuvõtjana olemise eeliseks on see, et suudan järgida ühtset joont. Ja pärast seda, kui ma juhtima asusin, on mul hea meel tõdeda, et vrakkide teavitamise tase on aasta-aastalt pidevalt tõusnud.
Ajalooline vrakk ei ole taastuv allikas ja meie merepärandit tuleb kaitsta. Tundub, et vrakisukeldujad tegutsevad vastutustundlikumalt kui kunagi varem.
Aruandlussüsteem tekitab aga segadust – eelkõige selles, mida täpselt tuleks teavitada. Kogu merest leitud või mõõnaveest kaldale uhutud vara on kellegi oma.
Seadus nõuab, et leidjad teataksid vraki vastuvõtjale kõigist tagasisaamistest, hoolimata sellest, kui tähtsusetud need ei tundu.
Ma otsin õigusjärgseid omanikke, et anda neile võimalus oma vara tagasi saada.
Enamik väljanõudmata vrakki kuulub kroonile ja ma pean otsustama, kuidas sellega tegeleda, sageli tagastades selle leidjale päästepreemia asemel.
Olen ettevaatlik, et vältida ajalooliste esemete erakogumist, pakkudes leide müügiks registreeritud muuseumidele, eelistatavalt leiukoha piirkonnas.
Paljud leidjad annetavad oma leiud ega otsi arheoloogilise materjali jaoks päästevõimalust.
Õiguspärased leidjad ei saa kaotada: nad kas jätavad vara endale või saavad müügist saadava puhastulu.
Karistused teatamata jätmise eest on aga karmid: leidja kaotab õiguse mis tahes päästmisele ja teda võidakse trahvida kuni 2500-ni iga rikkumise eest.
Samuti on tal kohustus maksta omanikule kahekordne vara väärtus!
Osana meie algatusest loodan peagi käivitada pilootamnestiaprogrammi – vaadake üksikasju Diverist.
Aga kui olete vahepeal paranenud ja pole veel minuga ühendust võtnud, tehke seda kohe – aitan teid hea meelega.
