Tavaliselt arvatakse, et ookeanireostus on suhteliselt lokaalne probleem, mis esineb inimtegevuse keskuste lähedal, kuid uus teaduslik uuring viitab sellele, et kõige kaugemates ja ligipääsmatutes ookeanisügavustes on inimprügil veelgi hullemad tagajärjed.
Teadlased on tuvastanud kahes maailma sügavaimas ookeani kaevikus elavate endeemiliste amfipoodide või krevettide saasteainete "erakordse taseme".
Alan Jamiesoni juhitud meeskond Newcastle'i ülikooli mereteaduste ja -tehnoloogia koolist uuris Mariana (Vaikse ookeani põhjaosa) ja Kermadeci (Vaikse ookeani lõunaosa) kaevikutes merepõhjas leitud elusid 10 km sügavusel.
Varem peeti sügavaid kaevikuid puutumatuks keskkonnaks, kuid teadlased on jõudnud järeldusele, et saastetase on seal "märkimisväärselt kõrgem" kui madalates vetes lähedal asuvates raske industrialiseerimisega piirkondades. Nad järeldavad, et see viitab saasteainete kuhjumisele, mis näib tõenäoliselt läbivat kõik ookeanid täies sügavuses.
Meeskond kirjeldab sügavat ookeani kui "potentsiaalset neeldajat saasteainete ja prügi jaoks, mis visatakse merre."
Eriti murettekitavad on püsivad orgaanilised saasteained ehk POP – kemikaalid nagu PCB-d või PBDE-d, mis keelustati 1970. aastatel ja mis keskkonnas ei lagune. Merepõhjasetetesse ladestunud akumuleeruvad nad toiduahelas palju suuremates kontsentratsioonides kui lähedalasuvates pinnaveeliikides, kuid neid ei ole varem nii suurel sügavusel tuvastatud.
Aruanne Püsivate orgaaniliste saasteainete bioakumuleerumine ookeani sügavaimas faunas on avaldatud ajakirjas Nature Ecology & Evolution ja seda saab lugeda siin
Divernet – suurim Hetkel Allikas sukeldujatele
21-Feb-17
