Ökosukelduja David Bellamy suri 86-aastaselt

Keskkonnaaktivist, teadlane, ringhäälinguorganisatsioon ja sukelduja David Bellamy OBE, kes oma paljude rollide hulgas oli SUKKAR ajakiri86-aastaselt suri bioloogiakonsultant.

Bellamy seos sukeldumisega ulatus tagasi 1960. aastatesse, kuid see oli sõprus LÕBUS's toimetaja, surnud Bernard Eaton, pidi sellel olema eriti oluline tulemus.

Eaton korraldas 1965. aastal kõrgetasemelist Brightoni konverentsi sukeldujatele. "Oigasin, kui keegi pakkus kõnelejaks mõnd botaaniku nimega David Bellamyt Durhami ülikoolist, kelle teemaks oleks merereostus," ütles ta aastaid hiljem.

"Merereostus? Sukeldumiskonverentsil? Mul ei tulnud muud pähe, kui panna ta esimese asjana pühapäeva hommikul, kui pohmellis sukeldujad ikka veel sisse triivivad.

"See oli esimene kord, kui kohtasin kauaaegset sõpra ja ilmselt maailma enim reisinud ja kõnekamat looduskaitsjat... tema kõne lõpus kõlas vaimustav aplaus ja pärast seda sai Davidist Brightoni konverentside osaleja."

Kümme aastat hiljem pakkus paar välja veealuse kaitse aasta, et edendada looduskaitset sukeldujate seas ning kaasata nad mereelupaikade ja liikide jälgimisse. See sai reaalsuseks 1977. aastal, kui ürituse patrooniks sai prints Charles. Innustatuna asutasid Eaton ja Bellamy vabatahtlike rühma Underwater Conservation Society.

Selts muutis neli aastat hiljem oma nime Marine Conservation Societyks, et laiendada oma veetlust, ja täna on MCS endiselt juhtiv keskkonnarühm, Bellamy on jäänud selle auasepresidendiks.

David Bellamy sündis 1933. aastal ja kasvas üles Londonis, kuid tema turske kehaehitus takistas tal saavutamast oma varast ambitsiooni saada balletitantsijaks ja 14-aastaselt asendas ta selle kire ragbiga, mis oli tema suurejooneliselt murtud nina allikas.

"Ma ei osanud tenorit laulda, ma ei osanud keeli, ma ei osanud matemaatikat peale jumala, ma mäletasin ladinakeelseid nimesid," rääkis ta. LÕBUS'i praegune toimetaja Steve Weinman 1993. aastal antud intervjuus ning see viis ta õppima botaanikat ja seejärel fütosotsioloogiat, taimekoosluste uurimist.

Doktorikraadi omandades 1960. aastal pidas ta loenguid Durhami ülikoolis, spetsialiseerudes nii turbarabadele kui ka korallriffidele: "Mulle meeldis, kui jalad märjad," ütles ta.

1960. aastatel anti Bellamyle 3000 naela suurune toetus, et koostada aruanne Ühendkuningriigi kirderanniku reostuse kohta, ning ta nägi välja operatsiooni Kelp, mis toob kaasa sadu vabatahtlikke sukeldujaid, et uurida pruunvetikas. Operatsiooni Starfish järgselt tõstsid algatused esile praegu nn kodaniku-teadlaste sukeldujate väärtust.

1967. aastal sai ta telepublikule tuntuks keskkonnakommentaatorina pärast kurikuulsat Torrey kanjon laevahukk ja naftareostus Cornwallis. See tõi kaasa esinemised sadades telesaadetes teaduse ja ökoloogia teemadel ning paljudest tema esitletud sarjadest esimeses, 1970. aastate "Elu meie meres" ja rohkem kui 40 raamatus.

1972. aastal oli ta esimese ühise teenistuse ekspeditsiooni teaduslik juht India ookeani Chagose panga Egmonti saarte korallriffide uurimiseks ning aastaid hiljem kirjeldas ta sealset põlist sukeldumist kui parimat, mida ta kunagi kogenud on.

Bellamy elust suurem isiksus, keskkonnaaktivisti maine ja hääl, millele ükski komöödia jäljendaja ei suutnud vastu seista, hoidsid teda avalikkuse ees järgmised 30 aastat.

Ta oli üks esimesi sukeldujaid, kes avalikustas tõsiasja, et merd kasutatakse reovee ja prügi mahalaadimiskohana. Ja ta teadis, kuidas käskida pealkirju, et oma seisukohti väljendada. Näiteks 1984. aastal hüppas ta St Abbsi sadama muulilt maha, kui ta avas Suurbritannia esimese vabatahtliku merereservi.

1997. aastal seisis ta edutult Huntingdoni euroskeptilise rahvahääletuse partei toonase peaministri John Majori vastu ja süüdistas selles oma hilisemat televisioonist kadumist. Kõige vastuolulisemaks osutus aga tema vaated kliimamuutustele.

Ta oli 1980. aastatel varakult hoiatanud, et "kasvuhooneefekt" sulatab polaarjäämütsid ja põhjustab ulatuslikke üleujutusi. Kuid 2005. aastal teatas ta, et on oma seisukohti muutnud, tuginedes teaduslikele andmetele, mis hiljem diskrediteeritakse. See põhjustas lõhe mõne keskkonnaorganisatsiooniga, millega ta oli seotud, näiteks Wildlife Trustsiga.

Kuigi ta oli tulihingeline keskkonnakaitsja, suutis ta sageli looduskaitsjaid oma otsekoheste vaadetega ärritada.

Seoses 1990. aastate roheliste liikumisega kui sisetülide tõttu "ohustatud liigiga", ütles ta 1993. aasta intervjuus Weinmanile, et "nad kõik tahavad olla Jeesus Kristuse superstaar ja seetõttu on hõõrdumisi, selle asemel, et öelda, et hoidkem käest ja lahendame probleeme".

Ta võttis maailma probleemid kokku sõnadega "inimesed, saaste ja raisatud kasum", lisades: "Ma ei arva tegelikult, et ma midagi teen – mul on lihtsalt kõva suu." Paljud inimesed võtaksid probleem oma tagasihoidlikkusega selles punktis.

Bellamy elas koos oma naise Rosemaryga Durhami maakonnas ja tal oli viis last, kellest neli adopteeriti.