Lapsed – ja enamik täiskasvanuid – võivad Sargasso mere asukoha osas ebamäärased olla, kuid enamik saab koolis teada, et Euroopa mageveeangerjad teevad seal sigimiseks ette uskumatu merevee teekonna.
Seda peeti pikka aega üheks muljetavaldavamaks loomade rändeks, kuid seda polnud kunagi tõestatud, sest seni polnud nende väidetavas sihtkohas kunagi olnud ühtegi angerjat ega muna.
Ühendkuningriigi keskkonnaagentuuri (EA) juhitud teadlaste meeskond ütles, et nad on astunud suure sammu selle mõistatuse lahendamisel, kuidas Angerja angerjas mageveeangerjad jõuavad Mandri-Euroopast ja Aafrikast Põhja-Atlandi ookeani keskosas asuvasse kasvukohta.
Teadlased viitasid nähtusele esimest korda 4. sajandil eKr, kuid alles 1923. aastal avastas Taani bioloog Johannes Schmidt angerjavastsed Sargasso merest – piirkonnast, mida eristab neli keerlevat ookeanihoovust ja mis on saanud nime oma metsade järgi. Sargassum merevetikad. Kuid kuluks aastakümneid, enne kui teadlastel oleks vahendid – satelliitmärgistamine – angerjate liikumise jälgimiseks.
Kuid märgistamine oli angerjaid jälginud Atlandi ookeani keskosa Assooridest, mis näitab, et sukeldumise sihtkoht oli kõigi rändavate angerjate peatuspaik. EA juhitud meeskond märgistas ja vabastas Assooridel emased angerjad ning on nüüd teatanud oma edust nende edenemise jälgimisel nende eepilise teekonna viimasel etapil.
Sügavamal kui 1,000 m
Satelliidisildid, mis olid ajastatud eralduma 6–12 kuu pärast, paigaldati 2018. ja 2019. aasta detsembris ning enamik neist jäi paika ning 23-st jätkasid andmete edastamist.
Angerjad ujusid stabiilselt edelas ja kuus jõudsid enam kui aasta pärast Assooridelt lahkumist Sargasso merre, kusjuures sildid olid endiselt küljes. Pikim registreeritud sirge vahemaa oli 1,410 miili; keskmine kiirus oli 4.2 miili päevas ja kohati ujusid angerjad sügavamale kui 1,000 m.
Uuringu tulemusena on teada, et angerjad rändavad nüüd kuni 6,200 miili kaugusele, et merel kudeda, misjärel nende vastsed triivivad Põhja-Atlandi triivil Ühendkuningriigi ja teiste Euroopa vete poole, enne kui rändavad klaasangerjatena jõgedesse.
Tagasipöörduvate angerjate hulk on alates 95. aastatest langenud 1980%. "Euroopa angerjas on kriitiliselt ohustatud, mistõttu on oluline, et lahendaksime nende kogu elutsüklit ümbritseva mõistatuse, et toetada jõupingutusi selle olulise liigi kudemisala kaitsmiseks," ütles projekti juht ja EA teadur Ros Wright.
„See on esimene kord, kui oleme suutnud jälgida angerjaid Sargasso merre ja meil on hea meel, et meil on esimesed otsesed tõendid täiskasvanud euroopa angerjate kudemisalale jõudmisest. Nende teekond paljastab angerjate rände kohta teavet, mida pole kunagi varem teada olnud.
EA sõnul täiendab uuring Inglismaal toimuvat angerjakaitsetööd, näiteks angerjapääsude parandamist, et aidata kaladel jõgedest ülespoole liikuda.
Meeskond tegeleb nüüd satelliidimärgiste andmete põhjalikuma analüüsiga, samal ajal kui välimeeskonnad on naasnud Assooridele, et varustada angerjad uusimate pikendatud elueaga märgistega.
Tööd tehakse koostöös Londoni Zooloogiaühingu, CEFASi (Keskkonna-, Kalandus- ja Vesiviljeluse Teaduste Keskus), DTU-Aqua (Riiklik Veeressursside Instituut) ja Assooride Ülikooliga. Esialgne uuring avaldati äsja aastal Teaduslikud aruanded.
