Iirimaa vetes olevad laevavrakid, millel pole teadaolevat omanikku, lähevad riigi omandisse, kui riigi muinsuskaitseosakonna poolt välja pakutud uus seadusandlus heaks kiidetakse, samas kui olemasolevad kommertspäästmise seadused ei kehti enam ajaloolisteks peetavate vrakkide suhtes.
"Kui see seadus jõustub, tugevdab see oluliselt arheoloogilise pärandi kaitset tulevaste põlvkondade jaoks," ütles elamumajanduse, kohalike omavalitsuste ja pärandi ministeeriumi riigiminister Malcolm Noonan parlamendi ühiskomisjonile.
Eelmisel nädalal (27. jaanuaril) esitas Noonan komiteele plaani asendada riigi 1930.–2014. aasta rahvusmälestiste seadused uue mälestiste ja arheoloogia seadusega.
Ettepanek hõlmab kattuvate süsteemide asendamist ühtse mälestiste registriga, mis hõlmaks ajaloolisi vrakke ja "veealuseid kultuuriarheoloogilisi objekte". Selliselt määratlemisel oleks vrakk seaduslikult kaitstud litsentsinõude kaudu.
Noonan soovib kehtestada ka äsja avastatud arheoloogiliste paikade jaoks kohustusliku aruandlusskeemi, mille kohaselt tuleb kõigist leidudest teatada Iirimaa rahvusmuuseumile, ning kehtestada sätted varastatud kultuuriväärtuste ebaseadusliku importimise ja omamise tõkestamiseks.
Pärandi konventsioonid
Iirimaa saaks ka rakendada rahvusvahelisi kultuuripärandi kaitset käsitlevaid konventsioone.
1972. aasta UNESCO maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, mille Iirimaa ratifitseeris 1991. aastal, annaks mõistele "maailmapärandi omand" esimest korda aluse Iiri õiguses. Ja UNESCO 1970. aasta konventsioon kultuuriväärtuste ebaseadusliku impordi, ekspordi ja omandiõiguse ülemineku keelustamise ja tõkestamise vahendite kohta; ja 1995. aasta UNIDROITi varastatud või ebaseaduslikult eksporditud kultuuriobjektide konventsioon ratifitseeritakse.
Ajaloolised vrakid ja veealused arheoloogilised objektid, millel pole teadaolevat omanikku, kuuluksid riigivara hulka, samas kui ärilise päästmise seadus – eelkõige õigus olla tunnustatud päästja valduses või nõuda päästepreemiaid – ei kehti enam ajalooliste vrakkide suhtes.
Uue integreeritud litsentsisüsteemi kohaselt saaks ühe litsentsi abil anda loa mitmetele seaduseelnõuga reguleeritud tegevustele. Regulatiivsete otsuste jaoks kehtestataks kohustuslik edasikaebamise protsess.
Võetakse kasutusele vähemalt kolm kohustuslikku inventuuri (arhitektuuripärand, arheoloogilised paigad ja ajaloolised vrakid). Kavandatava seaduseelnõu alusel karistatakse süütegude eest kuni viieaastase vangistusega ja 10 miljoni euro suuruse rahatrahviga.
Iiri valitsuse seaduseelnõud peavad enne seadusele alla kirjutamist läbima viis etappi nii Dáilis kui ka Seanadis.
Teadaolevalt asub Atlandi ookeani põhjaosas Iirimaa ümbruses umbes 15,000 2018 laevavrakki, kuigi enamikku pole kaardistatud. XNUMX. aastal tutvustas Iirimaa riiklik mälestiste teenistus Internetis Vrakkide vaataja näitab enam kui 3,500 teadaoleva paiga asukohta 920,000 16 ruutkilomeetri suurusel alal, mis pärinevad 22. sajandist. Arvatakse, et need moodustavad XNUMX% kogu Iiri valitsuse dokumentidest.
Nende hulgas on kuulsaim, Briti Atlandi-ülene liinilaev RMS Lusitania, mida torpedeeris 1915. aastal U-paat ja mis asub sügavamal kui 90 m. Sõjahaud on kaitstud riiklike mälestiste seaduste alusel.
2015. aastal süüdistas vraki ameeriklasest omanik Gregg Bemis Iiri valitsust selles, et ta "jättis laevavraki piraatide ja aardeküttide hooleks", kuna tema sõnul takistasid tema võimet korraldada esemete leidmiseks sukeldumist.
Kuid järgmisel aastal arvas telegraaf omavat vihjeid selle kohta Lusitania’i uppumine leiti ning kukkus maha ja kadus taastamismissiooni ajal tõstmise ajal.
Toonane muinsusminister sattus surve alla, kui parlamendis tõstatati küsimusi, miks lubati sukeldujal taastamist teostada ilma arheoloogi saatjata.
