SUKKELMISUUDISED
Edinburghi Heriot-Watti ülikooli uuringu kohaselt liimivad ookeanibakterite kleepuvad väljaheited plastiosakesed kokku, et moodustada suuremaid masse.
Loe ka: Kummituspüük tähendab, et plast nakatab sügavale korallile
Baktereid leidub kõigis mere- ja mageveekeskkondades, kuid alles hiljuti avastasid teadlased, kuidas nendest erituvad biopolümeerid avaldavad nano- ja mikroplastidele, mida praegu leidub kogu maailma vetes.
Teadlased viisid läbi laboratoorsed katsed, kasutades Fääri-Shetlandi kanalist ja Firth of Forthist kogutud vett, inkubeerides plastosakesi tingimustes, mis on loodud ookeanipinna simuleerimiseks.
Nad teatasid, et plastide bakterite, vetikate ja muude orgaaniliste osakestega rühmitamiseks kulus vaid mõni minut ning nad avastasid üllatusega, et suurema osa nendest plastiaglomeraatidest moodustasid biopolümeeride massid.
Kui biopolümeerid neelasid endasse nanoplastiosakesed, mis on 100–200 korda väiksemad kui bakterirakk, muutusid tekkinud aglomeraadid palja silmaga nähtavaks, mistõttu väikesed mereloomad peavad neid tõenäolisemalt toiduks.
Leiud selgusid 1.1 miljoni naela suurusest projektist, mida rahastas looduskeskkonna uurimisnõukogu (NERC) nimega RealRiskNano ja mis hõlmab ka Plymouthi ülikooli teadlasi.
"Aglomeraadid moodustuvad milleski sarnases merelumega, orgaanilise jääkainete sajuga, mis kannab süsinikku ja toitaineid pinnalt ookeani põhja ning toidab süvamere ökosüsteeme," ütles mikroobiökoloog dr Tony Gutierrez Heriot-Wattist, kes juhtis uuringut. Uuring.
"Huvitav on mõista, kas erineva tihedusega nano- ja mikromastaabis plastid võivad mõjutada toiduvoogu ookeani ülaosast alamjooksule."
Raskemad plastid võivad lume kiiremini merepõhja langeda, samas kui kergemad plastivormid muutuksid ujuvamaks, mistõttu süvamere ökosüsteemid nälgivad.
Teadlased ei arva siiski, et nende avastus on tingimata halb uudis.
"Nano- ja mikroplasti aglomeraatide avastamine ja iseloomustamine suurendab meie arusaama sellest, kuidas need osakesed keskkonnas käituvad ja kuidas nad mereorganismidega suhtlevad," ütles RealRiskNano projekti juht prof Ted Henry.
"Aglomeraadid on palju keerulisemad kui lihtsad plastitükid. Sellised uuringud hakkavad täitma lünki teadlaste teadmistes, kuid vajame rohkem tõendeid, et seada prioriteediks ja hallata plastireostust tõhusalt.
Uuring avaldatakse ajakirjas Marine Pollution Bulletin.
