Viimati uuendas 6. juunil 2024 Diverneti meeskond
Küürus ema ja vasikas puhkavad Exmouthi lahes. (Pilt: Kate R Sprogis)
Inimeste suhtlemine vaaladega piirdub enamikus maailma osades snorgeldamise või lihtsalt paaditekilt vaatamisega, et vältida imetajate liigset häirimist, kuigi paljud sukeldujad lisavad oma sukeldumispuhkusele üht või teist tegevust.
Kuid uue teadusliku uuringu kohaselt näib, et paadid, mis toovad inimesi vaaladega kohtuma, võivad siiski tekitada probleeme soovimatu müra näol.
Vaaladega kokku puutuvad operaatorid paigutavad oma paate vaaladele nii lähedale kui võimalik kohalike seaduslike piirangute piires, mis võib varieeruda alates lihtsalt nende selja taha jäämisest kuni vähemalt 100 meetri kaugusele hoidmiseni.
Loe ka: Euroopa vähendab veealust müra
Kuid isegi rangemate distantsireeglite korral on teada, et vaaladel võib siiski esineda häirimise märke.
Need muutused käitumises võivad hõlmata sukeldumist, kursi muutmist, kiiremat ujumist, sagedasemat hingamist, tavapärasest erineva heli hajutamist ja väljastamist, ütleb Austraalia bioloog Kate Sprogis, kes juhtis Taani Aarhusi ülikooli meeskonda.
"Erinevalt inimestest ei ole vaalade domineeriv meel nägemine, vaid kuulmine," ütleb ta. "Kuigi vaalad ei pruugi 100 m kaugusel asuvat paati näha, kuulevad nad seda tõenäoliselt, seega on mõistlik seda vaalavaatlusjuhiste koostamisel arvesse võtta."
Varasemad uuringud vaalaemade häirimise pikaajaliste tagajärgede kohta on näidanud, et energia, mida nad kulutavad vastuseks, vähendab haide, orkade või soovimatute isaste kõrvalehoidmiseks, pika rände ettevõtmiseks ja eriti nende järglaste toitmiseks saadaolevat summat.
Vasikad peavad lühikese aja jooksul võtma palju piima, et olla piisavalt tugevad, et rännata ilma röövloomade ohvriks langemata.
Teadlased tegid katseid Austraalia läänerannikul Exmouthi lahes, mis on maailma suurima küürvaalade populatsiooni puhkeala. Seal talvitavad vaalad, kes ei toitu, vaid imevad oma vasikaid, olles valmis suvel jahedamatele toitumisaladele rändama.
42 korral sõitsid teadlased oma paadiga emast ja tema vasikast 100 meetri kaugusele ning kasutasid seejärel veealuseid kõlareid, et tekitada erineval tasemel mootorimüra, jälgides droonile paigaldatud kaamera abil vaalade reaktsiooni ülalt.
Kõige valjem paadimüra, 172 detsibelli, põhjustas vaalaemade puhkeaja lühenemise 30%, kahekordistas nende hingamissagedust ja suurendas ujumiskiirust 37%, kuigi müra taandudes pöördusid nad sageli tagasi puhkeolekusse.
Märkides küll, et mitmed vaalavaatluspaadid olid juba piisavalt vaiksed, jõuti uuringus järeldusele, et vaaladele avalduva mõju minimeerimiseks tuleks mootori müratase piirata 150 dB-ni. Ta soovitas selle kasutusele võtta ülemaailmse standardina.
Uurimisprojekti rahastati ELi Horisont 2020 teadus- ja innovatsiooniprogrammist Marie Skłodowska-Curie Actions.
