Veealune Smorgasbord

MINU ESIMESEST SUKKELMISEST Rowley Shoalsil teadsin, et avastan kuskil väga erilist. Alustuseks oli igal pool kalu – värvilised riffikalad ja suured pelaagilised kalad, lisaks väga terve haide populatsioon. Kuid kuna need olendid näevad selles kauges sihtkohas nii vähe sukeldujaid, osutusid nad kaamera suhtes äärmiselt häbelikeks.
Vähem häbelikud olid korallid – vapustavad kõvade korallide aiad, kaunid gorgoonid ja suurejoonelised pehmete korallide väljad. Mulle ei meeldi kasutada sõna "põline", kuna see kipub olema ülekasutatud ja ei sobi enamiku sukeldumiskohtade jaoks, kuid see oli ideaalne sõna selle veealuse suitsujoogi kirjeldamiseks.
Esmakordselt avastas Inglise-Iiri mereväeohvitser kapten Josias Rowley (hilisem admiral Sir Josias Rowley, 1. Baronet, GCB, GCMG) laevalt HMS Imperieuse 1800. aastal. Kolm Rowley madaliku riffi asuvad 190 miili Broome'ist läänes, põhjaosa lähedal. Lääne-Austraalia rannik.
Nagu riigi idarannikult leitud imelised korallmere riffid, olid ka Rowley madalikud kunagi iidsete mägede tipud, mis pärast viimase jääaja lõppu lainete alla libisesid. Need mandrilava serval asuvad rifid tõusevad sügavast veest ja meelitavad ligi palju erinevaid ookeanirändureid.
Rowley Shoals on merepark, mis koosneb Mermaid, Clerke ja Imperieuse riffidest. Kõik need on ovaalse kujuga ja katavad umbes 35 ruutmiili pindala. Rifid asuvad üksteisest 20 miili kaugusel ja kuigi kõik pakuvad suurepärast sukeldumist, on Clerke ja Mermaid kõige populaarsemad tšarterlaevade seas, kuna neil on kaitstud laguunid turvaliseks ööseks ankrukohaks.
Tuukrid hakkasid esimest korda Rowley madalikuid uurima 1970. aastatel ja avastasid riffe, mis on väga erinevad mujal Austraaliast. Need hõlmavad nii Austraalia kui Aasia liikide segamispotti, kus on rohkem kui 230 koralliliiki ja ligi 700 kalaliiki.
Igal aastal külastab neid kaugeid riffe vaid käputäis liveaboarde ja seda ainult septembris, oktoobris ja novembris, kui valitsevad rahulikud tingimused.

ÜKS LEVASTAB SEE teeb reisi on True North, millega liitusin septembris kuueõhtusel reisil. True North on hõlpsasti kõige luksuslikum ja kõige paremini sisustatud liveaboard, millel olen viibinud.
Laev on 50 m pikk ja sellel on suured avarad kajutid, mis jagunevad kolmel tasandil, lisaks suur söögituba, mugav salong, baar, kopteriväljak, vabaõhusöögiala ja tohutu sukeldumistekk. See korraldab igal aastal vaid piiratud arvu reise Rowley Shoalsi, kuna see teeb ettevõtmise ka Kimberlysse ja mujale Austraaliasse ning teeb reise Indoneesiasse ja Paapua Uus-Guineasse.
Pärast Broome'i vaatamisväärsustega tutvumisele veedetud päeva astusin pärastlõunal paati ja kohtasin oma kaasreisijaid, sukeldujate, õngitsejate ja snorgeldajate segarühma. Avastasin kiiresti, et see oli tüüpiline segu sellel laeval reisimiseks ja enam kui pooled reisijatest olid korduvkliendid.
Varsti asusimegi teele, nautisime päikeseloojangul klaasikest šampanjat ja siis esimest paljudest kolme koka valmistatud vapustavatest roogadest.
Öine ülesõit oli väga rahulik ja järgmisel hommikul jõudsime Clerke Reefi juurde, et meid tervitas rändavate küürvaalade kaun. Kui laguunis sildusime, käivitati kuus hanget ja asusime uudistama.

MEIE ESIMENE SUKKUMINE Blue Lagoonis pani sündmuskohaks neli päeva hiilgavat sukeldumist. See oli meie väljaregistreerimise sukeldumine, kuid erinevalt kõigist väljaregistreerimissukeldumistest, mida olin varem teinud.
Sait pakkus avastamiseks koralliaedu ja korallipäid vähem kui 25 m kaugusel ning mulle avaldas esmamuljet kalade elu – trevally, barracuda, sweetlips, fusiliers ja snapper parved, lisaks kartulitursk, korallforell, makrell, wahoo, aiangerjad ja suur valik riffikalu.
Mulle avaldas muljet ka arvukate haide nägemine – mitmed valgetipp- ja hallrahuhaid, kes suumisid ümber rifi.
Ja lõpuks jätsid korallid suure mulje. Terved kõvad korallid, gorgoonid, merepiitsad, piitsakorallid ja mis kõige parem – suurejoonelised pehmed korallid. Mulle meeldivad teravalt pehmed korallid, sest neil on kõige peenemad värvid ja Blue Lagoonis olid minu ümber punased, roosad, kollased, valged ja oranžid näited.
Vähe sellest, vesi oli 27°C soe ja nähtavus üle 40m. Nüüd sain aru, miks sukeldujad Rowley madaliku üle raevutsesid.
Blue Lagoon oli tüüpiline sukeldumiskohtadele, mida Clerke Reefil uurisime, sest igal neist olid suurepärased korallid, imeline kalaelu ja arvukalt haid.
Veel üks imeliste koralliaedadega sait oli Plectropoma Pass, kus oli veelgi parem pehmete korallide kollektsioon, ja ma olin üllatunud, kui nägin kuut alla 50 cm pikkust noort hallrahhaid.
Hea oli näha igal sukeldumisel nii palju haid, isegi kui nad olid masendavalt kaamerahäbelikud. Valgetipp-riffi haid leidus eriti palju ja mitmel emasel täheldati lõpuste ümber värskeid paaritushammustusi, mis on hea märk tulevastele põlvkondadele.
Teistes sukeldumiskohtades uurisime dramaatilisi korallikanjoneid, kuid kuna Clerke Reef tõusis ümbritsevast merepõhjast 390 m kõrgusele, oli enamik sukeldumisi seinas. Mööda Clerke Walli triivides oli näha imelisi korallisid – suuri gorgoone, käsnasid, piitsakorallisid, merepiitsaid ja ilusamaid pehmeid korallisid.
Näitusel oli arvukalt riffikalu ning pidev pelaagiliste kalade paraad, nagu Hispaania makrell, trevally, tuunikala, vikerkaarejooksjad, wahoo ja jobfish.
Avastasin end pidevalt sinisemat skaneerimas, lootes näha kas küürvaala – keda võisime igal sukeldumisel laulmas kuulda – või mõnda muud suurepärast süvalooma. Õngitsejatel vedas purikala õngitseda ja õigeaegselt vabastada, kuid meie sukeldujad ei näinud ühtki neist uskumatutest olenditest.
Sellel müüril ristlesid ka salu-, maoori-, küür-papagoi-, kilpkonnad, valgetipphaid ja hall-riffhaid. Meeskond andis mulle teada, et ilmusid ka mantaraid – sukeldudes ei näinud me ühtegi, küll aga päris paljusid pinnal toitumas ja saime kahega snorgeldada.
Teistel Bommie's, South Parkis, Sheer Delight'is ja Main Channel Wallis tehtud seinasukeldumisel nägime mureeneid, raisid, käperdajaid, snappereid, korallforelli, snapperite ja fusilieride parve. Ma ei näinud nii palju selgrootuid, kuid tunnistan, et kasutasin peamiselt lainurkobjektiivi, nii et ei vaadanud nii kõvasti.
Nägin küll koralli- ja erakkrabisid, karpe, sulelisi ja meretähti ning mõnda nudioksa ning öine sukeldumine paljastas hulga koorikloomi ja molluskeid.

KÕIGE PÕNEVAM seinasukeldumine toimus Clerke Reefi põhjapoolses otsas, kohas nimega Jimmy Goes to China. Tugevad hoovused rebivad selle koha rifi ümber ja me langesime mööda müüri alla 40 meetri kõrgusele, et meid ümbritseks tosin halli rifihai ja kaks suuremat hõbehaid.
Sellel saidil olid ka imelised korallid ning barracuda, snapperi ja fusilieri parved. Meie lõppaeg oli selles tegevusrohkes kohas liiga lühike.
Iga päev tegime Rowley Shoalsis kolm kuni neli sukeldumist – mitte hardcore sukeldumist, vaid tasakaalustasime end muude tegevuste ja toiduga. Paljud sukeldujad nautisid ka snorgeldamist ja kalapüüki ning vaalade vaatlemine oli samuti populaarne – iga päev märgati palju rändavate küürvaalade kaunasid.
Külastasime ka Bedwelli saart, pikka liivasülikut, mis on koduks erakrabidele ja pesitsevatele merelindudele.
Meeskond võõrustas ühel pärastlõunal saarel päikeseloojangukokteile, mis põhjustas järgmisel hommikul paar valulikku pead.
Meie viimane sukeldumine Clerke Wallis jättis Rowley Shoalsiga kena hüvasti. Mööda seina triivides nägime tavalisi ilusaid koralle, riffe ja pelaagilisi kalu ja riffhaid, kuid kohe sukeldumise lõpus leidsime vapustava laiaklubi seepia.
Seda imelist peajalgset ei huvitanud kolm põnevil veealust fotograafi, kes seda paparatsode rühmana lõhkasid ja särasid silmipimestava värvivalikuga.
Pärast viit minutit selle hämmastava olendiga tõusime me vastumeelselt pinnale, olles kurb, et lahkusime Rowley madalikust, kui meil oli veel palju uurida. Kuid kuna neid suurejoonelisi riffe saab igal aastal nautida vaid paarsada sukeldujat, tundsin, et olen liitunud väga eksklusiivse klubiga.